Demyxil on välispidine kreem, mida proovisin naha ja küünte seenprobleemide pärast. Mul oli kõige rohkem vaja, et varvaste vaheline sügelus ja ketendus vaibuksid ning et nahk ei hakkaks paari päeva tagant uuesti kooruma.
Tuub oli mul 30 milliliitrine. Kreem ise oli valge, kergelt salvine ja lõhnas selgelt teepuu ning piparmündi järgi. Esimene mulje oli isegi päris hea, sest see imendus üsna kiiresti ega jätnud jalga kohe rasvaseks, kui ma õhukese kihiga piirdusin.
Как ma seda kasutasin
Ma kasutasin Demyxili kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, umbes kuus nädalat järjest. Enne pealekandmist pesin jalad ja kuivatasin varvaste vahelt eriti hoolikalt ära, sest niiske nahk tegi kõik hullemaks. Hommikul ootasin pärast kreemi 5–10 minutit, enne kui sokid jalga tõmbasin. See oli tüütu, aga kui ma kiirustasin, jäi tunne niiske ja natuke kleepuv.
Õhtuti panin kreemi peale siis, kui ma juba kodus olin ega pidanud lähima tunni jooksul välja minema. Üks praktiline asi, mis mul ruttu selgeks sai: kui panin liiga paksu kihi, kadus osa kreemist sokki ja ma raiskasin toodet. Hiljem hoidsin tuubi vannitoas püstiasendis, et kreem tuleks ühtlasemalt välja ja ma ei pigistaks korraga liiga suurt kogust.
Mul oli korraga kaks muret. Üks oli varvaste vaheline sügelus ja ketendus, mis meenutas tavalist jalaseent. Teine oli ühe küüne serv, mis oli kollakam ja ebaühtlane. Ma ei oodanud, et kreem küüne kiiresti korda teeb, aga lootsin vähemalt, et see ei laseks probleemil süveneda.
Mis mul päriselt muutus
Esimese nädala jooksul ei tundnud ma midagi suurt. Sügelus oli õhtuti veidi väiksem, aga ma ei osanud kindlalt öelda, kas see tuli kreemist või sellest, et olin kuivatamisega hoolikam.
Teisel nädalal märkasin juba selgemat vahet. Punetus varvaste vahel taandus ja ketendus ei tulnud enam tagasi sama paksu kihina. See oli minu jaoks esimene hetk, kus mõtlesin, et asi võibki töötada.
Kolmanda nädala paiku läks olukord stabiilsemaks. Sügelus, mis varem lõi eriti välja pärast siseruumides trenni ja kinniseid jalanõusid, jäi enamasti olemata. Nahk ei olnud enam nii krobeline ja varvaste vaheline pind nägi rahulikum välja. Kui mul oli pikem päev ja jalad higised, tuli kerge ärritus vahel ikka tagasi, lihtsalt nõrgemalt.
Küüne puhul oli edasiminek palju aeglasem. Neljandaks nädalaks tundus, et serv ei murenenud enam nii kergesti ja pind ei olnud nii kare, aga värvitooni muutus oli väike. Kuue nädala lõpus nägi küüs veidi parem välja pigem sellepärast, et uus küüs oli vahepeal millimeetri-paari jagu peale kasvanud. Ma ei saa ausalt öelda, kui suur osa sellest oli Demyxil ja kui suur osa lihtsalt ajast.
Mulle meeldis, et kreem imendus kiiresti ja jättis naha pehmeks. Vahel tuli peale ka jahe piparmündine tunne, eriti siis, kui nahk oli juba hõõrdunud või kui ma olin rätikuga liiga tugevasti kuivatanud. See ei olnud valus, pigem külm kipitus. Kahel korral oli see tunne nii tuntav, et pesin kreemi maha ja panin hiljem uuesti õhema kihi.
Mis mind häiris
- Lõhn jäi mõneks ajaks külge ja segunes sokilõhnaga veidralt, kui ma panin jalanõud liiga ruttu jalga.
- Kui ma kandsin liiga paksult, jäi pind kleepuv ja kogus varvaste vahele riidekiudu.
- Paaril õhtul tekkis lühiajaline kipitus, mis sundis mind kogust vähendama.
- Küüne välimus muutus aeglaselt ja tagasihoidlikult.
Minu jaoks oli kõige olulisem see, et see ei teinud küünt kiiresti ilusaks. Naha poolest sain leevendust, aga küüs ongi aeglane. Ma pidin endale meelde tuletama, et sellise probleemi puhul käibki parandamine pikkade nädalate, mitte päevade kaupa.
Ma ei kasutanud samal ajal muid tugevaid vahendeid, sest tahtsin näha, mida üks toode üksi teeb. See tähendab ka, et ma ei tea, kas mõni kombinatsioon oleks andnud parema tulemuse.
Ma soovitaks Demyxili pigem inimesele, kellel on kergem või keskmine nahaärritus jalal ja kelle põhimure on sügelus, punetus ning ketendus. Kui sul on harjumus pärast pesu varvaste vahelt poolniiskeks jätta, siis üks kreem üksi ei päästa, aga koos parema rutiiniga aitas see mul selgelt. Kui sul on väga tundlik nahk või reageerid eeterlikele õlidele kergesti, oleksin ettevaatlik, sest lõhn ja see piparmündine külm tunne ei pruugi sobida. Kui küüs on juba tugevalt paksenenud, murenev või valulik, siis mina ainult kreemile ei panustaks ja laseksin olukorda kiiremini hinnata.
Kui ma peaksin otsustama, kas ostaksin seda uuesti, siis nahaärrituse pärast küll. Kui mul tuleks tagasi see tüüpiline varvastevaheline sügelus ja ketendus, võtaksin Demyxili uuesti, sest see andis mul paari nädala jooksul selget leevendust. Küüne puhul oleksin palju ettevaatlikum ja kasutaksin seda ainult siis, kui mul oleks kannatust mitu kuud järjest järjekindlalt peale määrida. Minu kokkuvõte on lihtne: Demyxil rahustas mul nahaärritust hästi, aga küüne välimuse muutus jäi aeglaseks ja tagasihoidlikuks.